Tagataust
Tagasi Illustratsioon

Kasu


Teaduse avalikkusele kommunikeerimise vajadus – ja seda nimelt teadlaste endi poolt – on teravamalt esile kerkinud alles viimasel paaril aastakümnel, kui hakkas lahtuma poole sajandi tagune kosmosevallutustest kantud progressivaimustus. Võib öelda, et teaduskommunikatsioon kui eraldiseisev valdkond on sündinud kriisidest.

Üks neist kriisidest on kahanev huvi täppis- ja loodusteaduste vastu, mis väljendub väiksemas tudengite arvus. See põhjus lükkas 1980. aastatel käima esimesed teaduse kommunikeerimise initsiatiivid ja on ka praegu Eestis käivitunud programmide selgelt defineeritud ajendiks.

Teist laadi kriisid on seotud mõne konkreetse teemaga ja nende puhul saab inimeste käitumist tihti tõlgendada ebaratsionaalsena, emotsioonidel, mitte faktidel tuginevana või isegi teadusvaenulikuna. Nende seas on näiteks tuumaenergia või geneetiliselt muundatud organismide vastane liikumine, vaktsiinivastasus ning ka nõidade ja pendlimeeste populaarsus.

Neil ajenditel teadvustus vajadus asuda teadust tõhusamalt kommunikeerima ja sõnastati põhjused, miks peaks avalikkusega suhtlemine saama teadlaste igapäevatöö osaks. Teadlasi, kel on olnud sisemine kirg populariseerida ja soov näha teadusartiklist käegakatsutavamat maailma muutvat tulemust, on leidunud alati.

Populariseerijate ja teadusest avalikkuses rääkijate ringi laiendamiseks on rakendatud ka välist survet. Avalikkuse teavitamine oma teadustulemustest on muutnud oluliseks osaks rahastuse saamisel, eelkõige avaliku sektori rahastuse (ennekõike ELi tasemel) puhul. Sellistes projektides on disseminatsioon ehk tulemuste levitamine muutumas järjest olulisemaks hindamise osaks ning edukas tulemuste levitamise plaan ei saa enam ammu piirduda erialakonverentside või teadusartiklitega. Nii toovad Euroopa projektide hindajad välja, et uurimustulemuste parem sidustamine poliitikaloome ja rakendusvõimaluste otsimisega ning avalikkuse teavitamisega annab projektidele hindamises märkimisväärset kaalu juurde. Samas on oluline mõista, et teadus on sisemiselt pidevalt kommunikatsiooniga tegelenud, kuid sihtrühmaks on olnud ennekõike teised teadlased ning seetõttu on ka kommunikatsiooni keel olnud valdavalt erialaspetsiifiline. Teaduse kommunikeerimine laiemalt aga nõuab, et mõistetaks paremini uusi ja erinevaid sihtrühmi, kellele teadustulemusi tutvustatakse.

Põhjused, miks teaduse kommunikeerimisega avalikkuses tegelema peaks, võib liigitada kolme rühma: teaduse enda, ühiskonna ning üksikisiku tarbeks.

Teaduse enda tarbeks:

  • Järelkasvu tagamine. Toob rohkem kvaliteetseid ja entusiastlike tudengeid neile erialadele, teadvustab erialade olulisust;

  • Rahastamise tagamine. Loob otsustajate seas teaduse suhtes soodsama õhkkonna;

  • Legitiimsus. Teaduses toimuva läbipaistvus loob usaldust;

  • Ekspertiisi demonstreerimine. Teadlase kui isiku eksperdistaatuse saavutamine ja selle kaudu ka järgmiste eesmärkide parem saavutamine.

Ühiskonna tarbeks:

  • Majanduslik heaolu. Teadmistepõhine majandus suurendab rahvuslikku rikkust ja tõstab riigi konkurentsivõimet. Avalikkuse vastuseis võib teadustöö või tootmise peletada teistesse riikidesse. Puudulikud teadmised võivad viia ka tehnoloogia väärkasutuseni;

  • Sotsiaalne heaolu. Ühiskonnaprotsesside parem mõistmine või teaduse ja tehnoloogia saavutuste kasutamine üksikisikute ja gruppide paremaks toimetulekuks;

  • Demokraatlik otsustusprotsess. Saab tekkida informeeritud arutelu ning dialoog, mis on demokraatlike otsuste aluseks;

  • Aruandlus. Kuna suur osa teadustööst tehakse maksumaksja raha eest, on neil õigus selle kohta teada ja küsida.

Üksikisiku tarbeks:

  • Kultuur. Teadus on intellektuaalselt sama väärtuslik ja huvitav kui näiteks kunst ja kirjandus, sellega kursis olek on inimest rikastav

  • Paremad otsused. Teadusliku kirjaoskusega inimesed suudavad langetada paremaid otsuseid, paremini lahendada igapäevaelu probleeme ning teha vahet teaduse ja ebateaduse vahel

Mitmed loetletud eesmärgid on saavutatavad tavapärase teadustegevuse ja selle tulemuste kommunikeerimise abil. Teised eesmärgid aga, eelkõige need, mis aitavad kaasa eespool mainitud teist tüüpi kriiside leevendamisele ja ennetamisele, nõuavad rohkemat kui vaid teadussaavutuste tutvustamist. Nii peab kommunikatsiooni üheks sihiks olema kodanike teadusliku kirjaoskuse tõstmine.

Teaduslikku kirjaoskust saab defineerida kolmel tasandil:

  • Teaduslikud faktid. Teadmised, et Maa tiirleb ümber Päikese, kuidas funktsioneerivad geenid jne

  • Kuidas teadust tehakse. Mis on teaduslik meetod ja kuidas toimub selle abil maailma uurimine

  • Kuidas teadust tegelikult tehakse. Teadusmaailma mõjutavad tegurid, teadussotsioloogia jne

Nii soovitavad paljud asjatundjad teaduse kommunikatsioonis asetada rohkem rõhku kahele viimasele, mitte niivõrd esimesele teaduse kirjaoskuse kategooriale.

Põhjused teadusest rääkimiseks laiemale avalikkusele on toonud kaasa ka vajaduse paremini mõista seda, kellele räägitakse.

Klassikaline kommunikatsiooni mudel esitab järgmised küsimused:

  • Kes räägib?

  • Mida?

  • Mis kanali kaudu?

  • Kellele?

  • Mis mõjuga?

Antud kontekstis võivad „Kes?“ olla teadlased üksikisikutena või uurimisasutused institutsioonina. „Mida?“ võib tähendada nii teadusliku fakti edastamist, teadusliku meetodi selgitamist, aga ka teadusliku ambivalentsuse selgitamist ning tõe asemel kriitiliste kohtade või aruteluvajaduste esitamist. Kanalite puhul on oluline välja tuua seda, et kommunikatsioon võib olla nii meedia algatatud aga ka teadlaste algatatud ning kanalite eripäradest on juttu käsiraamatu teistes osades. Samas on võimalik teaduskommunikatsiooni ja teaduse populariseerimist läbi viia kas teadlase enda või teadusasutuse kontrolli all oleva kanali kaudu. Oluline on teaduse kommunikatsiooni kontekstis panna aga paika ka see, kellele räägitakse. Just siin on teadlased tihti keerulises olukorras, sest harjutud on suhtlema ennekõike oma valdkonna spetsialistidega ning teaduse keerukus ning nüansirikkus võib tihtipeale kannatada lihtsustamise all. Selleks on alati kasu sellest, et mõeldakse täpselt läbi, kes on sihtrühmaks – koolilapsed, laiem avalikkus, lehelugeja või televaataja või hoopis ettevõtjad, kes võiksid teaduse tulemust praktilises igapäevatöös rakendada. Erinevad sihtrühmad vajavad erinevat lähenemist just taustateadmiste eeldamisel, täpsustuste ja lihtsustuste jagamisel jne. Ajakirjanduse loogika üldjuhul püüab igal juhul vältida ambivalentsust ja ebakindlust, kuid võib olla ka oluline, et just teadust kommunikeerides tuleb seda ebakindluse taluvust ühiskonnas suurendada. Mõju küsimus on ajakirjanduse kontekstis kõige keerulisem ning ühest mõju pole ilmselt kunagi ega kuskilt lihtsalt võimalik saavutada. Ajakirjanduse uurimiseks kasutatakse ühtse mõju kirjeldamiseks „hüpodermilise nõela“ mõistet (või kasutatakse seda terminit selgitamaks seda, et selline ühesuunaline ja lineaarne mõju puudub). Lineaarse mõju puudumist osutab kõige paremini tõsiasi, et hoolimata järjest paremast ja efektiivsemast teaduse kommunikeerimisest ja populariseerimisest vajab teadus noorte seas jätkuvat populariseerimist.

Loe ka Mõttekoja Demos analüüsi „See Through Science: http://www.demos.co.uk/publications/paddlingupstream

Pille Pruulmann-Vengerfeldt

Indrek Treufeldt





> Kui soovite pääseda meediasse ...

... valige õige sündmus. Konverentsid, seminarid, näitused ja muud siseringile olulised üritused ei pälvi reeglina ajakirjanduse huvi. Kaitstud tööd, avaldatud teadusartiklid, saadud patendid, valminud uuringud, inimesi kaasavad üritused leiavad palju suurema tõenäosusega tähelepanu.

... valige õige hetk. Teinekord on teatud teemad ühiskonnas «õhus». Kui Islandi vulkaanipurse segab lennuliiklust, on avalikkuse huvi atmosfäärifüüsika vastu tavatult suur, kui on gripihooaeg, on inimesed vastuvõtlikumad viirusi puudutavatele uudistele. Jälgi, mis toimub Eestis ja maailmas ning püüa oma teema ja sõnum sellega siduda.

... mõelge läbi, kellele info on suunatud. Võib-olla pakub teema huvi pigem noortele kui vanadele, pigem tartlastele kui tallinlastele, pigem spetsialistile kui tavainimesele. Täpne suunatus aitab sõnumil paremini kohale jõuda.

... valige sobiv kanal. Info sihtmärgist tuleneb ka kanali valik – maakonnaleht, populaarteaduslik ajakiri, telekanali uudistesaade või meelelahutusmagasin on kõik erinevate võimaluste ja lähenemisega.

... valige sobiv informeerimise viis. Pressiteade on mugavaim viis infot võimalikult laialt levitada ja suure tõenäosusega jõuab see vähemalt kõikidesse online-uudisevoogudesse. Samas armastavad ajakirjanikud ka eksklusiivsust: teinekord tasub pikemate lugude sünniks pöörduda otse mõne ajakirjaniku poole.

... esitage põhisõnum lühidalt, täpselt ja võimalikult eespool. Kuigi kindlasti on Teie jaoks väga olulised ka need, kes tööd toetasid, kellega koostööd tehti jne, kirjeldage seda pressiteate lõpus, taustainfo osas.

... mõelge illustreeriva materjali peale. Kui võimalik, varuge valmis või lisage pressiteatele fotosid, jooniseid, videoklippe; samuti mõelge läbi parimad võimalused, mida saab pildistada või filmida, kui ajakirjanikud tulevad kohale.

... arvestage ajastusega. Kui toimub üritus, ärge saatke selle kohta pressiteadet välja sama päeva hommikul. Esimese eelinfo võib ajakirjanikele saata paar nädalat varem ning siis uuesti paar päeva enne üritust. Siis jõuavad nad oma tegemisi planeerida.

... olge kättesaadav ja varuge aega. Ärge saatke pressiteadet vahetult enne mõnd välissõitu. Olge valmis, et paari päeva jooksul pärast info levimist võib iga hetk ühendust võtta ajakirjanik ja paluda kohtumist.

... võtke ühendust asjatundjatega. Ülikoolil on olemas avalike suhete osakond, kel on ajakirjanike kontaktid ning kogemus pressiteadete koostamisel.

Arko Olesk





> Ajakirjandusžanrid: trükiajakirjandus

Ajakirjaniku töörütm sõltub paljuski väljaande ilmumistsüklist. Kõige pingelisem ja samal ajal kõige silmatorkavama tulemusega on töö päevalehtedes, sestap kirjeldame siin seda. Ajakirjanike töörutiini ja sellest tulenevate piirangute tundmine aitab ennetada võimalikke suhtlusprobleeme ja muuta ajakirjaniku ja allika (teadlase) koostööd sujuvamaks.


Päevalehtede tempot dikteerib igapäevane ilmumine. Nii on tavaline, et ajakirjanik saab ühe artikli jaoks pühendadagi täpselt ühe päeva: sinna sisse peavad mahtuma teema otsimine, enda kurssi viimine, allikatega suhtlemine, artikli kirjutamine ja toimetamine.


Igal ajakirjanikul on info hankimiseks omad harjumused: heidetakse pilk peale laekunud pressiteadetele ja asutuste eelinfole, uuritakse avalikke andmebaase, jälgitakse teisi väljaandeid ja kanaleid, loetakse blogisid ja säutse, suheldakse sõprade, tuttavate ja varasemast tuttavate allikatega jne. Selle info põhjal formuleerib ajakirjanik igal hommikul teema, millega plaanib sel päeval tegeleda.


Ajakirjaniku päev algab hommikul (uudiste)toimetuse koosolekuga, millel iga ajakirjanik pakub välja selle päeva tööteema(d) ja püüab need toimetuse juhatajale „maha müüa“, st veenda, et teema on uudne, huvipakkuv või oluline ja läheb lugejale korda. Kokku lepitud teemad arutatakse üle veel ajalehe suurel hommikusel koosolekul, kus on kõigi toimetuste esindajad. Koosolek võib teemasuundi nihutada, soovitada uusi aspekte või täiendavaid allikaid.


Järgmised tunnid pühendab ajakirjanik artikli jaoks materjali ja info kogumisele ning allikatega suhtlemisele. Kuna kindlale teemale spetsialiseerumiseks pole meie ajalehetoimetustes enamasti võimalust, tähendab see, et nende tundidega peab ajakirjanik tihtilugu endale selgeks tegema teema või probleemi, millega ta varem üldse kokku puutunud pole.


Töörütmist tingituna on ajakirjanikul alati kiire. Kiire allika tabamisega, kiire temalt info hankimisega, kiire tagasiside saamisega, kui selles on kokku lepitud. Enamasti soovib ajakirjanik kõike saada nüüd ja kohe, leppides vajadusel paaritunnise ootamisega. Seega, kui te ei oska näiteks esimese hooga esitatud küsimustele vastata või teemat kommenteerida, siis võite paluda aega teemaga tutvumiseks, kuid kindlasti leppida kokku, millal (sama päeva jooksul) võib ajakirjanik tagasi helistada. (Kui te seejärel enam toru ei võta, lõppeb see reeglina sellega, et ajakirjanik pöördub hoopis mõne teise allika poole, kes on alati valmis kommenteerima mida iganes.)


Päeva jooksul hoiab ajakirjanik töö edenemisega kursis ka toimetuse juhatajat ning päevatoimetajat. Vajadusel töö käigus loo fookus täpsustub ja võib ka muutuda. Enam-vähem paigas on see toimetuse pärastlõunase koosoleku ajaks (enamasti kell neli), mil toimetused on koostanud esialgse maketi ehk otsustanud, kuhu ja kui pikalt kindel lugu läheb. Tugevamad ja huvitavamad uudised saavad lehekülgedel kesksed kohad, vähem olulised jäävad lühematele pindadele. Järgmise paari tunni jooksul kirjutab ajakirjanik loo valmis ja annab selle üle küljetoimetajale.


Küljetoimetaja vastutab lugude lõpliku vormistuse eest, nii sisuliselt kui vormiliselt. Ta jälgib artiklit lugedes, kas kõik on loogiline ja arusaadav ning põhiküsimused ja -teemad piisavalt hästi esile toodud. Kui ta silm tabab küsitavusi, on küljetoimetaja ülesanne need ajakirjaniku, vajadusel ka allikaga konsulteerides selgitada. Toimetamise käigus võib artikkel nii saada hoopis teise näo (enamasti paremaks minnes, kuigi paratamatult tekib sedasi teinekord sisse ka arusaamatusi).


Lisaks on küljetoimetaja ülesanne lugu ka kärpida, kui see on liiga pikk; panna ette antud ruumi mahtuv pealkiri; valida pilt; panna pildiallkirjad; vahepealkirjad jne. Seda kõike eelistatult koostöös ajakirjanikuga, kuid tihti on ajakirjanik selleks ajaks juba toimetusest lahkunud. Valminud küljed vaatab üle veel päevatoimetaja. Külgede trükkikotta saatmine algab kella 20-21 paiku ja lõppeb 23-24.


Nädalalehtedes või ajakirjades on teistsugune töörütm, kuid viimase hetke kiirustamised pole sealgi võõrad. Seepärast, kui ajakirjanik seda ise ei täpsusta, tasub alati üle küsida tähtajad ja ajaraamid.

Arko Olesk





> Ajakirjandusžanrid: uudised

Uudis on ajakirjandusžanr, mille peamine eesmärk oma klassikalisel kujul on mõne sündmuse objektiivne ja neutraalne kajastamine, uue informatsiooni vahendamine lugejale. Teistest ajakirjandusžanritest eristab uudist faktikesksus, autori jäämine tahaplaanile, fakti ja kommentaari selge eristamine ning teksti ülesehitus nn pööratud püramiidina.


Pööratud püramiidi puhul võtab uudise esimene lõik, nn juhtlõik, lühidalt kokku uudise tuuma ja toob esile kõige olulisemad faktid. Ideaalis peaks juhtlõik vastama kuuele olulisele küsimusele: kes, kus, millal, mida, kuidas ja miks. Järgnevad lõigud lisavad põhifaktidele detaile ja kommentaare, laiendavad käsitlust, toovad vajadusel sisse alateemasid, annavad taustainfot. Need on esitatud kahanevas tähtsuse järjekorras, millest tuleneb ka pööratud püramiidi kujund: kõige olulisem info ülal (laiem kiht) ja edasi järjest vähem olulisem teave (kitsamad kihid, mida saab suuremate probleemideta ära kärpida, kui ruumi peaks nappima). Pealkiri peaks omakorda olema juhtlõigu kontsentraat. Olulise info esitamise kõrval on pealkirja ja juhtlõigu ülesanne ka lugeja tähelepanu köitmine ja huvi tekitamine.


Juhtlõik peegeldab (ja võimendab) reeglina ka põhjendusi, miks just see sündmus uudisena kajastamist leiab.


Neist uudisväärtuse kriteeriumitest tuuakse kõige sagedamini välja kaheksa:


Mõjukus. Mida suuremat hulka inimesi sündmus puudutab, seda uudisväärtuslikum see on.


Värskus. Mida hiljutisem on sündmus, seda uudisväärtuslikum see on. See sõltub ka väljaande/kanali ilmumistsüklist.


Tuntus. Uudisväärtuslikumad on sündmused, mis on seotud juba tuntud inimeste, kohtade, ettevõtete või rühmadega.


Lähedus. Nii geograafiline kui kultuuriline. Oma kodukohas toimuv pakub inimestele suuremat huvi; huvi naaberiikide sündmuste vastu on suurem kui näiteks Ladina-Ameerika vastu.


Konflikt. Vastasseis ja draama köidavad inimeste tähelepanu. Ka kõiksugu halvad uudised (õnnetused, katastroofid jms) on läbi aegade täitnud ajaleheveerge.


Erakordsus. Kummalised ja ootamatud sündmused on uudisväärtuslikumad kui ootuspärased ja tavalised juhtumised. Klassikaline näide: uudis pole see, kui koer hammustab inimest, vaid kui inimene hammustab koera.


Aktuaalsus. Kui mõni teema on päevakajaline ja sellest kõneldaks palju, siis jõuavad sellega haakuvad teemad kergemini uudistesse.


Relevantsus. Inimest lähedalt puudutavad teemad omavad suuremat uudisväärtust. Kõik, mis mõjutab inimese rahakotti, tervist, tööd, eluviise jms, läheb talle rohkem korda.


Uudiste valikut mõjutavaid tegureid on loomulikult veel, muu hulgas näiteks hea pildi olemasolu, väljaande sisene teemade tasakaal, väljaande agenda jms. Teadusuudiste juures on olulisemad ja sagedasemad mõjukus, erakordsus ning relevantsus. Eeskätt just viimane, seega peab iga teadlane olema valmis vastama ajakirjaniku küsimusele: „Mida on uuest avastusest tavalisele inimesele kasu?“


Uudise keel peab olema aktiivne ja isikuline. Nii stiili kui ülesehituse osas on uudistesse viimasel ajal järjest enam sisse tunginud olemusloo elemente. Teadusuudiste puhul on see lausa valdav.


Kuid ennekõike jääb uudist defineerima neutraalsus, faktitäpsus, tasakaal ja objektiivsus. Muu hulgas tähendab see, et konflikti korral peavad sõna saama mõlemad osapooled ning ajakirjanik ei tohi uudise sees väljendada hoiakut.

Arko Olesk





> Ajakirjandusžanrid: olemuslood

"Olemuslood" on lood, mis piltlikult öeldes hulbivad arvamus- ja uudistekstide vahepeal. Autor küll teeb reporteritööd – räägib allikatega ja tsiteerib neid – ent võib samas ka täiesti subjektiivselt kirjeldada või mõtestada kõike asjasse puutuvat. Sealhulgas, jah, ka intervjueeritavaid.


Ehk: olemusloos püüab ajakirjanik avada kellegi või millegi olemust – lähtuvalt oma vinklist ja taustainfost. Ta ei pea jääma neutraalseks.


Erilaadseid olemuslugusid on palju


Õnnestunud olemuslugu on ülesehituselt veidi nagu novell. Nagu lühike jutt, "tegelaste" ja haarava sündmustikuga. Vormilisi lahendusi pakub see žanr seetõttu sisuliselt lõputult. Aga väga üldises plaanis võite end leida "tegelasena" portrees, reportaažis, eksperimendis või analüütilisemat laadi probleemloos.


Portree: unustage teadlase-etikett


Portreeloo keskmes on inimene – teadlane ise, pigem tema isiksus kui töö. Ja selle isiksuse väljajoonistamiseks võib ajakirjanik tunda fanaatilist ja väsimatut huvi kõige kummalisemate detailide vastu. Miks on professor hakanud jälle habet kasvatama? Mis ajendil kannab ta Barack Obama pildiga lipsu? Millises situatsioonis torkas talle pähe vettpidav tõestus Poincaré hüpoteesile – köögis muna praadides, vannis, tiigi ääres tuvisid söötes...?


Võib tunduda, et ajakirjanik "ei räägi asjast" – aga tegelikult võivad säärased detailid vägagi tähenduslikult peegeldada portreteeritava olemust. Pluss, lugejale tekitavad need tema kui "tegelasega" isikliku suhte. Need on lihtsalt inimlikult huvitavad.


Seega, portreeintervjuul:

1. Arvestage, et ilmselt tuleb pikem istumine – ning pole mõtet hakatagi raiuma, et elulised detailid "ei ole tähtsad".

2. Püüdke pigem ka ise mõelda n-ö pildiliselt. Rääkige "lugusid" oma juhtumistest, ärge suruge alla emotsioone.

3. Pidage meeles, et ka teie kehakeelt ja kõnemaneere pannakse tähele – aga sellest ei maksa numbrit teha.

4. Kokkuvõtlikult: rääkige ja olge umbes sama vabalt nagu sõprade seltsis. Laske oma teadlase-etiketiga ümbritsetud kesta seest välja see unikaalne ja põnev isiksus, kes te tegelikult olete.


Reportaaž ja eksperiment: olge osavõtlik ja seletage


Reportaaži keskmes on mingi olustik ja tegevus. Näiteks see, kui ajakirjanik püüab anda justkui filmilikku, detailset ja lugejale n-ö kohalolekuefekti tekitavat pilti arheoloogilistest väljakaevamistest, igapäevatööst laboris või, miks mitte, fantastiliselt igavaks osutunud teaduskonverentsist. Eksperimendi puhul võtab ta aga ise väljakaevamistel labida kätte – kogu loo fookuses on nüüd ajakirjaniku enese "seiklused".


Reportaažlikke elemente – dialooge, olustikupilte, tempomuutust jmt – sisaldavad enamasti ka silmapaistvamad probleem- ja portreelood. Mõneti ongi reportaažlikkus iga hea olemusloo "keel".


Teil aga ei tule reportaaži või eksperimenti sattudes jälle teha midagi muud kui olla "teie ise". Osavõtlikkus, samas, ei tee paha: püüdke veidraid detaile taga ajavast ajakirjanikust ka nüüd aru saada.


Probleemlugu: küsige mõtlemisaega


Probleemlugu on eelnevaist analüütilisem ja uurivam. Ajakirjanik püüab lahti mõtestada mõnd mitmekihilist teemat või probleemi (ravimite katsetamine, kusagil ilmsiks tulnud "vangerdamine" teadusrahadega...).


Sattudes tema allikaks, arvestage, et:

1. Nüüd olete jälle pigem "töises" rollis. Asjatundja, mitte niivõrd reportaažlik-portreelik "karakter". Ilmselt saate oma arutluses üksjagu sügavamaks minna.

2. Kui teema on lai, võib ajakirjanik teile puiklemata jätta mõtlemisaega ja anda ette vestluse pidepunktid. Uurige, kas see on võimalik.

3. Samas olge valmis ka ootamatuteks, "torkivateks" küsimusteks. Probleemloo allikaks olemine ei pea teie jaoks alati olema mugav.

4. Sellegipoolest: rääkige ka siin lihtsalt ja mõelge pildilistele näidetele. Peamine on end (ka võhikust) lugejale selgelt arusaadavaks teha.


Olemuslugu ei pruugi teile alati meeldida


Pidage meeles: enne trükki minekut lugu üle vaadates maksab teil keskenduda ainult sisule. Faktivead, arusaamatused loodusseadustega, nimed-numbrid.


Mitte kunagi (!) ärge hakake reportaaži, portreed või probleemlugu autori eest ümber ("paremaks") kirjutama. Kogu vorm on siin puhtalt tema jagu – ja vähemalt parimad kirjutajad ei jäta oma teksti selles osas midagi juhuslikku.


Samuti ei maksa autorile ette heita temapoolseid ("ebaobjektiivseid") tõlgendusi. Hea olemuslugu on samamoodi oma autori "nägu" nagu hea dokumentaalfilm. Ja just sellisena väärib see ka austust.

"See on nagu kunstniku pildi puhul," arvas objektiivse ja subjektiivse ajakirjanduse kohta kord kirjanik Peeter Sauter. "Ta võib maalida küll oma arust realistliku pildi, aga erinevate kunstnike realistlikud pildid on ikkagi kõik omamoodi."


Olemuslood ja teaduse keerukus


Tõsi: on analüüsitud, et teadusavastuste ja nn heureka-momentide "filmilik" väljamängimine meedias kipub mõjuma piinlikult heroiseerivana. Ning et näiteks peavoolu-ajakirjanikud jäävad teadusteemadega isikliku suhte kujundamisel paratamatult hätta – aga just selle najal seisab meisterlik olemuslugu püsti.


Ehk, vähemalt tavameedias, kus "tegelikul reporteripositsioonil asuvad teadlased", teadusasjad enamasti väga reportaažlikku ja hoogsat käsitluslaadi ei soosigi.


Aga, mida see tähendab? Et reportaažlikke tekste kirjutama ja tunnetama õppinud teadustaustaga inimese tööpõld ja mängumaa oleks siin ääretult lai.


Lõpetuseks


Liigselt muretseda või vaimu valmis sättida enne ajakirjanikuga kohtumist siiski ka ei maksa. Pigem on siiski tema see, kes peab teadma, mida tahab, ja oskama seda küsida. Teie jääge loomulikuks, ja pigem lihtsaks.

Mart Zirnask





> Ajakirjandusžanrid: televisioon

Televisioon mõjub sageli kohmaka ja keerulisena. Televisioonis on tehnika, ruum ja liikumine. Kuid telesaade on ennekõike lihtsalt tekst, nagu võib tekstiks pidada öeldud sõna või paberile kirja pandud lauset. Televisioon vahendab liikuvat pilti. Enamasti tajume seda lõputu lindina. Me ei pane tähele, kuidas detail vaheldub mõne üldisema vaatega, näiteks maastikust või mõnest tänavanurgast.

Nii nagu kirjasõnas on väikseimaks elemendiks täht, on televisioonis kõige väiksemaks üksuseks kaadrik, klassikalise televisiooni puhul liigub vaataja silma eest läbi 25 kaadrikku. Kuid see teadmine pole loomingu seisukohalt tähtis. Kaadrikust järgmine pildiüksus on plaan. Inimest saab filmida suures plaanis, keskplaanis või üldplaanis. Viimasel juhul on inimene pigem millegi taustal ja domineerima hakkab keskkond. Tavaliselt vahelduvad suured plaanid üldplaanidega. Sel juhul ei taju inimene montaažikohta, tema jaoks näib pildirida loomulik. Sestap vajab teleajakirjanik kütkestava loo tegemiseks igasuguse suurusega vaateid objektist, nii lähedalt kui kaugelt, ka eri nurkade või rakursi alt. Nõnda tuleb sama objekti sageli filmida mitu korda ning kui tegu mõne katse või protsessiga, on hea seda televisiooni huvides korrata. Kogenud teleajakirjanik saab mõistagi hakkama mistahes olustikus. Teleuudistes tuleb sageli kiiresti talletada mistahes kordumatuid sündmusi.

Plaanid (eri suurusega vaated) moodustavad episoodi. Episood võib mõnes märulifilmis olla mõni alguse ja lõpuga lööma. Tegelikult on igas heas telesaates episoodid. Näib üsna tavapärane, et teadlast näidatakse mööda koridori astumas, oma laborisse sisenemas ja seejärel näiteks mingit katset alustamas. Selline tegevuste jada moodustabki episoodi. See on üks rida, mis koosneb plaanidest, nagu lause koosneb sõnadest. Hea teleajakirjanik mõtlebki episoodides. Ta juurdleb selle üle, kuidas mingit uudist, sündmust või protsessi saaks episoodideks jagada ja milliseid kaameraplaane tuleks selleks ette valmistada. Keerukamate saadete puhul mõtleb pildirea peale režissöör. Kaameramees- või  naine või kaameraoperaator oskab valida põnevaid võttekohti. Ta teab ka, kuidas toimib loomulik või kunstlik valgus. Paljud teemad pälvivad televisiooni tähelepanu just seetõttu, et need on pildiliselt huvitavad. Teleajakirjanduse õpikutes rõhutatakse tihtilugu, et kõige parem pilt (kaader) peab olema loo alguses ja paremuselt teine loo lõpus. Telesaade monteeritakse tavaliselt arvutis. Hea saate montaaž kestab mitmeid päevi.

Öeldakse ju ikka, et oma silm on kuningas. Televisiooni puhul tähendab see seda, et inimene vaatab ennekõike pildirida ja kuulab vähem teksti. Isegi kui kaadris on kõnelev inimene, arutleb vaataja mõttes esineja näoilme ja muude näolt kumavate märkide üle. Pilt summutab teksti. Sel juhul peab televisioonis esineja rääkima löövalt ja lihtsalt ehk lihtlausetes ja lineaarselt. Mõne inimese jaoks võib see näida küll suure piiranguna, kuid pole mõtet võidelda visuaalse teksti suure mõjuga. Kõige parem on leida kompromiss visuaalse ja verbaalse vahel, veelgi enam – üks võib täiendada teist. Kui teadlane teleajakirjanikule millestki räägib, võiks ta eelnevalt mõelda, kuidas oma sõnumit pildis edasi anda ning ennekõike, millised võiksid olla olulised episoodid, mis tema mõttekäiku võiksid tõhusalt arendada (mitte pelgalt täiendada). Käibefraasi: las pilt katab teksti, peetakse pigem keskpäraseks vabanduseks või hädapäraseks lahenduseks kui professionaalseks loominguks.

Indrek Treufeldt





> Sotsiaalmeedia

Sotsiaalmeediast (uuest meediast) on mitu aastat räägitud kui millestki, mis muudab pöördumatult ja põhimõtteliselt meedia olemust ning inimeste infokäitumist. Nende muutuste ja võimalike tagajärgede põhjalikum mõtestamine veel käib, kuid juba on uued kanalid muutnud jõudude tasakaalu meedias, inimeste infotarbimise harjumusi ning avanud uusi võimalusi kommunikatsiooniks.


Sotsiaalmeedia kanalite ahvatlus teaduskommunikatsiooni jaoks peitub selles, et see võimaldab oma sõnumi levitamisel loobuda ajakirjanduse vahendavast (ühtlasi oma soovi järgi ümber pakendavast) rollist. Samuti võimaldab see märksa täpsemalt suunata oma sõnumit soovitud sihtrühmani, tunda oma sihtrühma paremini ning saada neilt tagasisidet. Ühesuunalise kommunikatsiooni asemel on aina enam päevakorras mõlemasuunaline, teavitamise asemel kaasamine. Ning sotsiaalmeedia on selle juures väärtuslik tööriist.


Anname väikese ülevaate levinumatest sotsiaalmeedia kanalitest, nende plussidest ja miinustest.


Blogid ehk ajaveebid. Veebipäevikud, mis pakuvad võimalust lisaks info vahendamisele ka sündmusi ja uudiseid kommenteerida ning analüüsida. Seetõttu on ajaveebe peetud kõige tõsiseltvõetavamaks alternatiiviks traditsioonilisele ajakirjandusele.


Lugejaskonna kogumiseks ja hoidmiseks peavad sissekanded olema regulaarsed ja sisukad, seetõttu on ajaveebi pidamine ressursimahukas. Autorite endi poolt on need hinnatud eelkõige kommentaaridest saadava tagasiside ja nii tekkivate arutelude tõttu.


Näiteid:

Jaan Aru blogi teadvuseuurimisest: http://teadvus.wordpress.com/

Erik Puura keskkonnaabi: http://erikpuura.wordpress.com/

Andrew Maynardi 2020 Science: http://2020science.org/

Teadusblogide kogumid nagu http://scienceblogs.com/ ja http://blogs.discovermagazine.com/


RSS-voog (Really Simple Syndication) – uudiste kogumise vahend, mis toob kasutaja valitud lehekülgedel ilmuvad uudised automaatselt tema arvutisse. [Logo: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/4/43/Feed-icon.svg/128px-Feed-icon.svg.png]


Facebook. Sotsiaalvõrgustik, millel on üle maailma 600 miljonit ja Eestis umbes 300 000 kasutajat. Pakub võimalust inimestel liituda asutuste, väljaannete, huvialade jms lehekülgedega, millesse postitatud teated ilmuvad seejärel automaatselt ka nende "seinale". Keskkond soodustab teabele reageerimist ja on seega hea vahend tagasiside kogumiseks.


Näiteid:

Applied Measurement Science: http://www.facebook.com/AppliedMeasurementScience

Eestimaa Looduse Fond: http://www.facebook.com/pages/Eestimaa-Looduse-Fond/233123435884


Twitter. Mikrosõnumite keskkond, mille postituste pikkus on piiratud 140 tähemärgiga. Iga kasutaja valib, kelle postitusi ta jälgida soovib, seega sarnaselt Facebookile on võimalik jõuda oma infoga otse nendeni, kes selle vastu huvi tunnevad. Sõnumite lühiduse tõttu on tihti levinud linkide jagamine.

Näiteid: http://twitter.com/science


YouTube. Videokeskkond, kuhu kasutajad saavad kõigile vabalt vaatamiseks üles laadida videoklippe. Populaarsemad neist koguvad miljoneid vaatajaid, levides üle maailma inimeste soovituste toel.


Näiteid: http://www.youtube.com/user/CERNTV


Enamasti kasutatakse teave levitamiseks mitut kanalit korraga, neid omavahel sidudes. Edukuse aluseks on läbimõeldud strateegia, kuidas kasutada kõige paremini iga kanali eeliseid, millise sihtgrupini ja millise sõnumiga soovitakse jõuda ning kuidas toetada tegevus sotsiaalmeedias kõige paremini juba olemasolevatele tegevustele.


Sotsiaalmeedia tekitab inimestel ootuse, et info tuleb temani (tänu omaenda infovälja moodustamisele), mitte et tema peab infot aktiivselt otsima.


Sotsiaalmeedia maastik on muutlik, lisanduvad uued kanalid ning vanad hääbuvad. Tuleb valmis olla pidevaks kohanemiseks.


Arko Olesk





> Kuidas teadusest populaarses vormis kirjutada?

Kes? Kus? Mis? Kuidas? Miks? Millal?


Need on küsimused, millele peab vastama iga ajakirjanduses ilmuv artikkel. Pidage meeles, te ei kirjuta selleks, et valmistada rõõmu oma professorile või inimestele oma uurimisrühmas või isegi mitte neile, keda te olete kohanud teaduskonverentsidel. Nemad loevad teie tööst teadusajakirjadest. Teie lugeja on keegi, kes teeb ajalehe või internetiportaali lahti Tallinn-Tartu rongis või polikliiniku järjekorras ja otsustab murdosasekundi jooksul, kas lugeda teie lugu geneetiliselt muundatud hiirtest või uurida hoopis midagi muud, näiteks seda, mis toimub Eesti suusakoondises või milline erakond on valimiste eel küsitlustes edumaa saavutanud.


Enne kirjutama hakkamist püüdke oma peas sõnastada lause, mis on selle loo peamine iva.


Kujutage ette, et te peate suutma panna sellest loost huvituma oma ema või kellegi, kellega olete juhuslikult kohvikus jutu peale saanud. Kuidas panna tulevase loo kõige tähtsam ühe selge ja lööva lause sisse? Enamasti on see ka selle tulevase loo esimene lause, aga mitte ilmtingimata.


Esimene lause on väga oluline, aga sama olulised on ka teine ja kolmas.


Kui algus on õnnestunud, siis märkate juba ise, et teksti edasi kirjutamine on muutunud hõlpsamaks: te teate, millest te räägite ja kuhu tahate jõuda.


Hoiduge erialaslängist!


Unustage ära keel ja terminid, mida laboris või uurimisrühmas kasutatakse igapäevastena. Üldajakirjanduse lugejale tuleb seletada, mida tähendab mitokonder, sekveneerimine, gaasikromotograaf või Gaussi kõver. Teie tulevane lugeja võis kohata mõnda neist sõnadest viimati keskkoolipäevil (ja isegi kui ta kohtas, siis ta ei mäleta, mida see tähendab), aga üldhuviajakirjandust loevad ka need, kes pole keskhariduseni jõudnudki. Kui kahtlete, kas teie poolt kasutatud erialased sõnad on tulevasele lugejale arusaadavad, siis katsetage mõne sõbra peal, kes ei tegele teie erialaga. Kui ikka kahtlete, siis parem vältige.


Kartke nagu tuld!


Populaarteaduslikus tekstis ei saa kasutada valemeid ega lühendeid, need tuleb lugejale selgitada ja lahti rääkida.


Ärge liialdage uurimisprotsessi kirjeldusega!


Kirjeldage värvikalt võtmemomente ja juhtige lugejat samm-sammult edasi, aidates tal oma peaga

aru saada, miks need sammud olid olulised ja miks oli tulemus just selline.


Kasutage kujundeid, metafoore, olge vaimukas!


Uurimisprotsesse kirjeldades püüdke lugejale silme ette luua pilte. Miks mitte näiteks stiilis: vaba radikaal – nagu pisike poiss pargis, kellel on pissihäda – teab, et nii pole ilus, aga ei jõua kaugemale kui esimese põõsani.


Ärge liialdage arvudega!


Mõned arvud loo sees on vajalikud, aga kui lugeja takerdub lausetesse, mis sisaldavad protsendirägastikke, siis jätab ta lugemise kiiresti katki. Selle asemel, et kirjutada „48,9 % Eesti elanikest“ võib populaarteaduslikus loos rahuliku südamega öelda „ligi pool Eesti elanikest“.


Absoluutselt keelatud!


Populaarteaduslikku artiklisse ei saa kopeerida lõike oma tulevasest doktoritööst. Artikkel tuleb sõna-sõnalt otsast peale valmis kirjutada. Ajakirjanduslikus tekstis on üleliigsed teadusartiklile omased viited. Põhitõed võib esitada põhitõdedena; kui on juttu kellegi teise tehtud olulisest uurimistööst, siis võib kirjutada: „Professor Põder on varem oma eksperimentidega näidanud...”


Teadus võib olla keeruline, aga teadusest rääkiv ajaleheartikkel ei tohi olla keeruline.


Inimesed tahavad ajakirjandusest lugeda teadusest, meditsiinist ja majandusest, et saada keerukatest asjadest selgemat pilti.


Viimane, aga peaaegu kõige olulisem: paigutage enda poolt jutustatav lugu lugeja jaoks konteksti.


Kas see muutis meie arusaama senisest maailmapildist? Kas meil on lootust uutele ravimitele? Kas meil on lootust lahendada paremini näiteks energiatootmise või keskkonnakaitseküsimusi? Miks te tahate lugejale seda lugu rääkida? Ehk haakub teie teema just praegu mõne tähelepanu keskmes oleva uudise või diskussiooniga?


Villu Päärt


Tagasi